Teadmistemängu “Tark teab!” – I vooru teave

Siit leiad jaanuarikuu ehk näärikuu tähtpäevad, mille kohta on kasulik midagi teada.

Loe läbi, mõtle kaasa ning jäta meelde! Algklassiõpilastel on soovituslik see teave koos lapsevanemaga läbi töötada.

Jaanuaris oli meestel peamiseks tegevuseks metsa- ja veotöö. Rahva arvamine oli, et jaanuarikuul (ka veebruarikuul) vanakuu ajal mahavõetud tarbepuud on kõige vastupidavamad

Üldiselt on jaanuarikuu ilmaended samad kui jaanuari tähtpäevade omad: päikesepaiste ja sügav lumi tähendab ilusat suve ja head viljakasvu. Suur sula mõjub vastupidiselt. 

Jaanuari nimetus on pärit vanast rooma kalendrist jumal Januse nimest.

Nääri (-päeva, -kuu) nimetus on skandinaavia päritolu (rootsi nyår). Nääripäeva tunti meil laialt, välja arvatud Lõuna-Eesti, kus see oli haruldasem. 

 

Näärid (1.jaanuar) 

Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist. Sõna näärid on mitmuslik, nagu paljud olulisi pühi ja perekonnasündmusi märkivad nimetused (jõulud, lihavõtted, suvisted, pulmad, matused, ristsed), ja on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. 

Rikkalik kombestik on viimase saja aasta vältel püsinud suuremate muutusteta, jagunedes avalikuks ja koduseks, üksnes oma perele mõeldud nääriõhtuks. 20. sajandi esimesel poolel mürati mõnes peres veel tuppatoodud õlgedes või heintes, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu tööde edendamiseks ja raputati viljapuid korraliku õunasaagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Rikkaliku toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks. 

Praegugi saadetakse aasta viimasel päeval teele viimased tervituskaardid sugulastele ja sõpradele, ehkki üha enam lähetatakse e-meile ja SMS-e ja suheldakse sotsiaalvõrgustikes. 1960. aastatest naelutab rahva kogu õhtupoolikuks teleri ette aastalõpuprogramm. Varem võeti uus aasta vastu kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale igasuguseid deemonlikke jõude. 20. sajandil valmistati ise tossupomme ja bengaali tulesid, mida praegu saab kergesti poest osta; hakati laskma rakette ja korraldama ametlikke ilutulestikke. 

Aastavahetuse juurde kuulub küünalde ja säraküünaldega (ilmusid Eestisse 19. sajandi lõpul) kuusk. Küünlad süüdatakse ka aknal või laual küünlajalas ja viimastel kümnenditel õues välisukse ees.

Paljudel peredel on oma väikesed armsad aastavahetuse tavad, mis muudavad päeva eriliseks. Viiakse metsa või parki loomadele toitu ja lindudele teri. Istutakse hoopis lõkke ääres. Kaunistatakse aknaid ja uksi laste tehtud kellukeste ja lumehelvestega. Lauldakse, kuulatakse laste salmilugemist, tantsitakse, põletatakse küünlaid.

Vana-aasta õhtu on sajandite jooksul olnud olulisem inimsaatuse ennustamise aeg. Tuntum on tinavalamine, mis on tänini elav tava. Vanasti valati tina asemel jahedasse vette ka kuuma parafiini või lihtsalt küünlarasva. Parafiini ja rasvaga pidi olema väga ettevaatlik, et see põlema ei läheks. Õnne valati igale pereliikmele, kuid asjast olid eriti huvitatud noored. Veest välja võetud tinakujunditelt vaadati selle tulevikku, kelle nimel tina valati. Sümbolid olid lihtsad – mida rohkem säbrukesi, seda kirjum elu. Varasematel aegadel taheti teada, kas elatakse samas kohas edasi ja kas üldse elus ollakse. Sõltus ju palju sajandeid inimeste elujärg soetatud talvevarudest. 19. sajandil oli oluline abiellumine, mis märkis kogukonnas suurt staatuse muutust ja tähendas, et saadi jalad vanemate laua alt välja. Vanematekodus tuli kõiges kuuletuda vanemaile ja ühtlasi sõltuti nende majandamisoskusest ja heldusest. Üksikuks jäämine oli veel 19. sajandil ja 20. sajandi alguses soovimatu erand, abiellumine tõstis sõnaõigust kogukonnas. Armsama leidmine ja abiellumine oli noortele põnev ja oluline ennustamisteema. Ennustati veel eelseisvaid reise, laste saamist, karja edenemist ja muud eluolulist. Levinud oli kuusel süüdatud nimeliste küünaldega ennustamine – kelle küünal varem kustus, sellega juhtus õnnetus või jäid tema elupäevad lühikeseks. Vahel pandi küünlad ka vette ujuma. Tähendus oli ikka sama. Lauale kruuside alla laoti nimelised soolakuhjad – kelle kuhi oli hommikuks laiali valgunud või sulanud, seda ootasid ees õnnetused. Tasandatud koldetuhale öösel tekkinud jälgede ja nende suuna järgi vaadati saatust uuel aastal. Ukse poole suunduvad jäljed tähendasid kodust lahkumist. Vana-aasta öösel pärast südaööd mindi õue hääli kuulama: kirikukellad kuulutasid surma, naer ja kilked pulmi, lapsenutt lapse sündi.

Naised ei tohtinud uusaastahommikul esimesena teise peresse minna, sest seda peeti õnnetuse endeks. Esimene õnnitleja uuel aastal pidi olema mees. Lauda ei tohtinud ära koristada, sest muidu ei jätku uuel aastal toitu.

Vana uskumuse kohaselt peab näärilaual olema vähemalt 12 erinevat toidukorda. Arvust ei peetud kinni, kuid perenaised andsid parima, et laud oleks rikkalik. Kartulid seapraega, verivorstid, sült, hapukapsad, soolaheeringas hapukoorega, rosolje, piparkoogid, saiakesed, tort, kringel, täidetud munad, heeringarullid, maksapasteet, õlu, õuna- või ploomikompott, õunad, pähklid, kommid – see on üksnes lühikene loetelu tüüpilistest uusaastatoitudest. Nääride juurde kuuluvad piparkoogid.  Suuri piparkooke on alati riputatud ka kuuse otsa ehteks.

 

 

 

Näärisokul oli seljas karvane lambanahast kasukas, puuroika otsas sokupea. Sageli oli talle kaela seotud kelluke. Sokupea oli karvase nahaga kaetud, sarvedega, sokuhabe ees ja klaasist või joonistatud silmad peas. Ühte sokku (=sokupead) kasutati palju aastaid järjest. Mõnikord kinnitati soku seljale veel saunavihast saba. Vanemal ajal olid pea ja saba kinnitatud looga või pikema puu külge. Sokkudeks maskeerisid end ainult mehed. Näärisokk liikus ringi kas üksinda või siis sokukambaga, kuhu võisid kuuluda veel karu ja karutaltsutaja. Ukse juurde jõudes tõmmati sellele kriidiga rõngasrist ja kirjutati uue aasta number. Toas sooviti head uut aastat, puksiti pererahvast, pritsiti mõnikord veega kastes vihta vette, näärikaru mõuras ja tikkus naistele kallale, mille karistuseks taltsutaja teda piitsutas. Joodi pakutud nääriõlut ja mindi edasi järgmisse peresse. 20. sajandil peredes pikalt ei peatutud ega kogutud ka andisid. Varem on siiski kaasa saadud toitu ja pähkleid, mida ühiselt hommikuhakul õllekannu taga juttu puhudes ja lauldes on söödud. Näärisokud alustasid ringkäiku enamasti enne südaööd või pärast uue aasta saabumist. Kuna sokud olid mehed, siis oli selle läbi kindlustatud ka, et esimesena astus üle läve meesterahvas ja õnnitles saabunud uue aasta puhul. Seega oli majaõnn tagatud. Näärisoku tava on sarnane Skandinaavia, kuid ka näiteks Sloveenia kommetega. Näärisokuks käiakse tänini paigus, kus on noori hakkajaid mehi. Algselt liikusid näärisokud eeskätt Lääne-Eestis ja saartel, 20. sajandi keskpaiku siiski ka mujal Eestis, kus kommet jäljendati meedias levitatud informatsiooni kaudu.

 

 

Näärideks küpsetati eriline leib, millele oli lisatud seemneid, koorikusse torgatud viljapäid. Leivale riputati soola ja viidi nääriööl loomadele uue aasta tervituseks, et neilgi tuleks hea aasta. See komme on tänini tuntud. Osa näärileivast hoiti 19. sajandil ja 20. sajandi alguses karjalaskepäevaks või jüripäevaks, siis pakuti seda taas loomadele, mõnikord ka karjusele.

 

Kolmekuningapäev (6.jaanuar) on jõuluaja lõpetamise püha ning tähistab päeva, mil kolm hommikumaa tarka või kuningat tulid vastsündinud Jeesuslast kummardama. Germaani rahvakultuuris loetakse siitpeale päikese- ja kuukalendri ühitamisest tulenev 12-päevane aastavahetus (saksa k. Zwölften) lõppenuks. Seetõttu kannab kolmekuningapäev mingil määral ka aasta alguspäeva tähendust ja selle päeva eelõhtule on tulevikku ennustatud. 

Kõrvutavalt jõulupühade ning nääripäevaga on eestlased kolmekuningapäeva nimetanud ka kolmanda(te)ks jõulu(de)ks. 

Nii eestlaste kui vadjalaste kombestikus tuleb ette kultuurilaenu venelastelt – külma kostitamist. Ööseks pandi õue herneid või putru sõnadega: „Söö, külm, ära tule suvel vilja võtma.“ Lõuna-EEstis käidi kõrtsis ning tehti suvilistega kaubad kokku, kes missugusesse tallu suveks tööle tuleb. Eriti Lääne-Eestis, kuid ka mujal, on kolmekuningapäev jõuluaja lõpetajana üksiti külastuste- ning lõbustusterohke aeg. Samuti on soomlastel, nimetus loppiaiset – lõpetus märgib jõuluaja lõppemist. 

Kolmekuningapäev on jõuluõlgede väljaviimise (jõulukuusekombe ajal – jõulukuuse väljaviimise) tärmin. Enam Lä-E kui mujalt on teateid, et selleks päevaks toodi tuppa veel uued õled, heinad või põhud. Maskeeritult perest peresse käimised on samuti tuntud eelkõige Lääne-Eestis. Tüüpiline oli kureks või karuks maskeerimine. Võrreldes muu jõuluajaga maskeerimisviisis ega rollimängus erinevusi pole. Sokuks maskeerimine on juhuslik. Päevakohane erijoon on „kolme kuninga“ ilmumine. Kolmeks kuningaks maskeerisid või pigem nimetasid end perest peresse õlut maitsma tulnud mehed.

Tööde ja toimetuste osas ei erine kolmandad jõulud esimestest ega teistest. Mainitud on ketruse keeldu, oluliseks on peetud tõrjemaagiliste ristide tõmbamist ustele, akendele jm., et kurjad jõud sisse ei pääseks. Teateid on pühkmete väljaviimise keelust. Öösel vastu kolmekuningapäeva pidi tuli toas põlema, ei tohtinud palja jalu olla, jne. Venemõjulises Ida-Eestis on puust, õlgedest või peergudest ristikesi valmistatud; neid pandi ukse või salve kohale, ka rukkipõllule. Saaremaa erijoon on viljapuude raputamine ööl enne kolmekuningapäeva, et puud hästi viljuksid.

Jõulutoitu pidi jätkuma süüa ka kolmekuningapäeval. Selle päeva toitude seas on nimetatud tanguvorsti, harvemini ube-herneid ja seapead. Jõululeib, mis kogu jõuluaja puutumatult söögilaual oli seisnud, pandi nüüd kariloomade jaoks hoiule. Seajalgade söömisest on teateid Kagu-Eestist. Lääne-Eestis peeti oluliseks, et jätkuks jõuluõlut. Seda käidi maitsmas samuti teistes peredes. Üsna populaarne on uskumus, et kaevuvesi keskööl viinaks muutub. Teateid sellest on siiski poole vähem kui seoses uusaastaööga. Vee magusaks muutumisest on vaid üksikuid teateid.

Päevade pikenemist konstateerib vormel „päev läheb kukesammu võrra pikemaks“. Siitpeale pidi hakkama lutsu kudemisaeg, plaanitseti jääalust kalapüüki. Ilmaennete koguhulk pole kuigi suur, ent suur on ennete omavaheline erinevus. Tähistaevas ning selge hommik kuulutab head viljasaaki, päikesepaiste ning külm head heinaaega. Lääne-EEstis tähendab hommikune härmatis head pähkliaastat, mujal head teravilja-aastat. Kui tuuletu ilm vana-aastaööl tähendab kehva pähkli- ja vilja-aastat, siis vaikset ilma kolmekuningapäeva eelsel ööl on peetud, vastupidi, enamasti saagisoodsaks.

Tulevikuennustuste seas on kõige populaarsem õnnevalamine sulatinaga. Jälgiti ka, milline on veest välja võetud tinakämbu pind: säbruline pind tähendas õnne ning head elu, tume värv muret, jne. Muud ennustusviisid on vähem populaarsed: õnnevalamisvee väljaviimisel häälte kuulamine, ristteel häälte kuulamine, ennustusmäng loosi põhimõttel, terade andmine kuke ette valida, kondi andmine koerale valida, läbi sõrmuse veeklaasi vaatamine, soolase söömine, ennustuseseme (kallima kirja, mängukaardi, lauluraamatu, ka lume) pea alla panemine enne uinumist, et tulevast unes näha. 

Järelpäevade poolest on kolmandad jõulud eelisolukorras. Seda iseloomustab üks humoristlik tähtpäevaloend: „Ja käes on kolmekuninga-laupäev, 5. jaanuar. 6. jaanuar oli kolmekuningapäev. Sellele järgnes puhkepäev (pühadest!), magamisepäev, ülestõusmisepäev, riidessepanemisepäev ja ringivaatamisepäev. Siis tuli juba asuda igapäevaste tööde juurde: kaua üks hing ikka pühasid võib pidada, vaja ka loomadele metsast heinu tuua ja metsast hagu ahjukütteks.” Põhjarannikult on kirja pandud veel pajalõhkumisepäeva nimetus.  Kolmekuningapäevale järgnevat päeva on nimetatud kaiepäevaks või krõõdapäevaks. Eeskujuks on populaarsed naisenimed Katariina ja Gertrud. 

Arusaam aastavahetuse tähistamise lõpust leiab tänapäeval väljenduse populaarseks saanud ütluses, et head uut aastat võib soovida kolmekuningapäevani. 

 

Nuudipäev (7.jaanuar) 

Seda päeva on meil käsitatud ning tähistatud kui jõulude lõppu ja määratletud mitte kuupäevaga, vaid nimetustega nääripäeva järgmine päev, jõulu esmaspäev, kolmekuninga järelpäev, pärast kolmekuningapäeva, viimane pühade päev, jõulude järgmine päev jts.

Nuut on õlgedest keerutatud kantsik. Siit tuleneb samuti päeva olulisem tegevus: mehed käivad perest peresse õlgnuutidega „pühi välja peksmas“. Ütlus „Hea toomas toob jõulud, paha nuut viib jõulud“ märgib, nagu soomlastelgi, jõuluaja algamist toomapäevaga (21. XII) ning lõppemist nuudipäevaga. Soome on nuudipäeva tähistamine levinud Skandinaaviamaadelt rootslaste vahendusel. Eestis osutub nuudipäeva nimetus ja kombestik tuntuks vastavalt Lääne-, Loode- ja Põhja-Eestis piki rannikut. Põhjarannikul on tuntud soomepärane nimetas hiivaknuut(vrd. soome k. hiiva – pärm, kergitusaine), mis tuleneb kombest õllenõude põhja vajunud pärmisegune õlu üheskoos lõpuni juua. Eestlastel kuulub nuudipäeva tähistamise juurde õllenõudelt punnide ärakorjamine ning kotiga kaasa viimine: „Nuudipäeval käinud vanad mehed külas, sõitnud hobustega, norinud õlleriista vikki ja prunni, joonud selle õlle tükkis (ühes) pärmiga, tantsinud, trallitanud ja teinud igasuguseid vigurid.“ Selle päeva kombestikku kuulus veel pillimäng, mõnel pool ka kõrtsiskäik, tüdrukute kimbutamine, töölesiirdujate takistamine (näiteks viidi naiste vokid ära), või vastupidi, töölekäsutamine. Nii kujunes nuudipäev piirkonniti tähtsamaks ja enam oodatud pühaks kui kolmekuningapäev.

Perest peresse käivate meeste maskeering oli tagasihoidlik. Rekvisiitidena on mainitud õlgedest vööd, mille vahele võidi torgata õllenõude punne või peredest aseaineks antud puujuppe, kaasas kantavat kotti, õlgi mütsi küljes. Kuigi perest peresse käimised ulatusid meeste seas 20. saj. II poolde. 

Muutustele toitluses viitab ütlus, et paha nuut peksab nuudiga õllepotid (ka: lihapotid) välja ning paneb taaripotid asemele. Talvise pööripäeva järgsete päevade seas oli nuudipäev viimane, millest alates on öeldud päeva kolme kukesammu võrra pikemaks muutuvat. Põhjarannikult on teateid, et rannamehed pidasid tööplaani: hülgepüüdjad kogunesid hülgejootusid pidama ning sealjuures moodustati hülgepüügi meeskonnad. Kalale ei mindud – oli teada, et sellel päeval kala ei saa.

 

Taliharjapäeva (14.jaanuar) nimetus on ilmselt vana. Rahva hulgas omistatakse mitmele südatalvepäevale, eriti tõnisepäevale (harvem küünla- ja paavlipäevale), taliharjapäeva nimetus. Ongi nii, et traditsioonilised ütlemised – taliharjapäeval murtakse talve selgroog, loomatoit peab pooleks olema – käivad tegelikult tõnise- või küünlapäeva kohta. Vanasõnad, mis näitavad kevade lähenemist (taliharjapäevast kõrred vihkavad lund jne.), kuuluvad madisepäevale. Varasemates kirjanduslikes teadetes seostatakse taliharjapäevaga lume sulamist

 

Tõnisepäev (17.jaanuar) kannab rahva hulgas ka taliharjapäeva nimetust, harva tuleb ette kesktalvepäeva termin. Wiedemanni andmeil nimetatakse tõnisepäeva jõuluemapäevaks.

Talve keskpaik oli muistses aastajaotuses ja ajaarvamises väga oluline. Igatahes esineb selle märkimine kõigil Euroopa rahvastel, olgugi erinevatel tähtpäevadel. Eestlaste rahvakalendris on tõnisepäev üks peamisi talve keskpaiga tähistajaid ja talve poolitajaid. Kuna tõnisepäevast arvati pool talve mööda olevat, tuletas see meelde talviste toiduvarude kulutamist. Igatahes manitses see omamoodi kokkuhoiule, sest niihästi inimese- kui ka loomatoidu puudus oli kevadtalvel liialt sagedane. Poole talve möödumist illustreerib vanasõna talveuneliste kohta: tõnisepäeval pöörab karu teise külje ja hakkab teist käppa imema. See on levinud peamiselt Põhja- ja Kesk-Eestis. 

Tõnisepäeval täheldatakse ka kevade algete ilmumist: päev läheb kukesammu võrra pikemaks, päike hakkab riiet pleegitama. 

Tõnisepäeva ilma järgi, nagu südatalve ilmastiku järgi üldse, arvatakse kujunevat suve ilm ja viljakasv. Paistab tõnisepäeval päike, ennustab see häid suveilmu ja head viljakasvu, heina. Ka vähene päikesepaiste (traditsiooniline ütlemine: kui niigi palju päikest paistab, et mees hobuse selga saab hüpata) mõjub positiivselt. Inimestele ja loomadele pidi tõnisepäeva, üldse südatalve päikesepaiste tervist tooma. Paistab tõnisepäeval päike, on mehed terved.

Tõnisepäeva töökeelud ja -käsud on sageli seotud seakasvatusega. Eriti küll neil aladel, kus austati sigade kaitsjat Tinnüst (Kagu-Eesti), kuid ka mujalt on vastavasisulisi andmeid. Ranna-aladel ei tohtinud tõnisepäeval võrku kududa – sead lõhuvad võrkaias võrgud ära. Uskumus on tuntud ka liivlastel. Põhja-Eestis ei tehtud ketrustöid, sest kardeti huntide karja tulekut. Teistes piirkondades kardeti äpardusi sigadega. Seakasvatusega seotud uskumusi ja kombeid tõnisepäeval on Kagu-Eestist: sigadele näidatakse päikest; peab sugema linu, siis saavad siledad sead; ei tohi kedrata – sigadel hakkab pea ringi käima, soolikad lähevad keerdu jm.

Kagu-Eestis tuntakse Tõnist (Tennüs, Tinnüs) sigade kaitsjana. Talle viiakse ohvriks seapea (pool pead). Seapea tõnisepäeva toiduna oli Lõuna- ja Lääne-Eestis üldine. Põhja-Eestis toimus rituaalne seapea söömine aga jõuluõhtul. Tõnisepäeva toiduks oli Kagu-Eestis „teräruug“, s. o. uhmris valmistatud tangudest (kruupidest) ja seapeast keedetud supp. Osa toidust viis pereema või -isa ohvripaika, milleks oli kas puu, kivi, põõsas, isegi mätas. Anni viimisel lausuti palvesõnu, et Tennüs sigu (vahel ka karja ja vilja) kaitseks. Ohvritoiming oli salajane. Veel 20. sajandi keskmes jutustavad vanemad inimesed mälestusteateid ohvriandide viimisest. Enamasti suhtutakse kogu loosse juba huumoriga: külakoer sõi ohvrianni jne.

Tõnisepäeva traditsioonid on levinud ka Lätis ja Soomes.  

Tõnisepäeval ennustati ka tulevikku. Kombestik oli sama, mis jõulu- ja nääriõhtul. 

 

Paavlipäev (25.jaanuar) on eestlaste rahvakalendris tuntud saartel ja mõnes paigas Läänemaal ning Harjumaal.  Nagu tõnise- ja küünlapäev mandril, nii märgib paavlipäev saartel talve keskpaika ja poolitab talvised toiduvarud. Ka ilmaended ei erine oluliselt teistest südatalvepäevadest: päikesepaiste ennustab head suve, rikkalikku viljasaaki ja head heinaaega. Sajuse ilma järgi kardeti haigusi ja surma. Ka kevade lähenemise märgid ilmuvad paavlipäevast: kõrred hakkavad lund vihkama jm.

Paavlipäeva töökeelud on enamasti suunatud putukate hävitamisele ja tõrjele. Sakslastel ja meie põhjanaabritel soomlastel ning rootslastel on paavlipäev üks tähtsamaid talve poolitajaid. Venelastel on paavlipäev tundmata.

Allikas: www.folklore.ee

TÄHELEPANU – I vooru teadmisteralli toimub 13.veebruaril suure vahetunni ajal võimlas.

OLE KOHAL!