Tagasivaade kunstiturniirile “Parimad asjad elus”

Peetri kool osales tänavu Ida-Viru kunstiturniiril esimest korda. Mõte minna sündis spontaanselt. Õpetajana pakkusin seda võimalust kolmele tublimale kunstiõpilasele – kui tunnustust ja motivaatorit. Kaks õpilast – kaheksandikud Arli ja Karolin – võtsid väljakutse vastu. Nii me viienda aprilli varahommikul alustasimegi oma teekonda Kohtla-Järve suunas. Teadsime vaid, et kõik töövahendid antakse kohapealt ning maalida tuleb akrüülvärvidega 50 x 70 cm lõuendile ja teema on “Parimad asjad elus.”

Algselt oli Ida-Viru kunstiturniir maakondlik kunstisündmus ja mõeldud vaid Ida-Virumaa noortele. Tänavu toimus turniir juba viiendat korda. Igal aastal on soovijaid olnud ka mujalt ning nende hulk on kasvanud. Seega on Ida-Viru kunstiturniir kasvanud vabariiklikuks kunstifestivaliks ning seda on ka üleriigilistes meediakanalites vastavalt nimetatud.

Kohale jõudes ootas meid eest suursugune vastrenoveeritud Kohtla-Järve kultuurimaja. Suursugune on siinkohal veel väga vähe öeldud. See on tõesti suur, uhke ja kaunis palee. Pole teist nii vägevat kultuurimaja varem näinudki. Terve korrus oli kiledega kinni kaetud, et uhked vaibad ka pärast kunstifestivali kaunid välja näeksid.

Kell 9 oli festivali avamine ning siis alustasid õpilased oma tööd. Neile anti kolm tundi maalimiseks aega. Konkursil on veel üks tore tingimus – osalema on oodatud need noored, kes ei ole kunstikoolis õppinud või on seda teinud alla kahe aasta. Seega olime meie just õige sihtrühm. Meie õpilased valisid endale koha molberti taha (enamik sai laua taga maalida). Tark tegu oli varem kohale jõuda. Andsin tüdrukutele edusoovid ning julgustuse kaasa ja läksin ise õpetajate kogunemisele.

See, mis õpetajatega tehti, oli täielik üllatus ning eelinfot polnud kusagil avaldatud. Õpetajad jagati kahte rühma. Mõlemad rühmad said mõlemas tegevuses osaleda. Mina sattusin esmalt klaasitöötuppa, kus klaasikunstnik, leedulanna Jurate Kastritskaja, õpetas meile kahel erineval moel klaasist ehtedetaile (prosse, kuloneid) valmistama. Ise lihviseme klaasikillud ja komponeerisime need kunstiteoseks kokku. See oli väga võimas ja õpetlik kogemus. Olen Juratele väga tänulik.

Teise vahetusena külastasime Johtla-Järve põlevkivimuuseumi Valget saali, kus saime uudistada kohaliku kunstniku Svetlana Vetrova kunstnukkude näitust “Assortii.”  Paljud nukud on meile tuttavaks saanud lasteraamatutest, näiteks “Alice Imedemaalt” või “Buratino seiklused,” aga oli ka kunstniku enda väljamõeldud tegelasi. Imetlusväärne oli see, et iga nukk oli omaette meistriteos – iga pärl, pitsike või detail täpselt ja läbimõeldult õiges kohas…. Fantaasia läks uitama – ei tea kui kaua ühe nuku valmistamine tal aega võttis? Jne. Uurimisküsimuste tekkimine on hea märk – see näitab, et autor suudab vaataja endaga kaasa tõmmata ning eluliste teemade üle mõtlema panna.

Otsustasin, et enne koduteele asumist viin tüdrukud ka seda vahvat näitust vaatama.

Kohalik ja üleriigiline meedia olid kohapeal sündmust kajastamas. ERR uudisklipis vilksatab Karolin suures plaanis 30-da sekundi juures. Põhjaranniku pildigaleriis on ka mõlemad tüdrukud olemas.

Kogu päeva oli kultuurimaja kohvikus rikkalik suupistelaud kaetud. Lõunasööki pakkus meile Kohtla-Järve Järve vene gümnaasium.

Kõik osalejad said kingituseks kunstitööde transportimiseks vutlari. Sellise uhke ja pikendatava, millega ka suuremõõtmelisi töid saab ühest kohast teise viia, ilma et maali nurgad ümmarguseks läheksid. Hindamine toimus kahes vanuserühmas: 7.-9.klass ja 10.-12.klass. Mõlemas vanuserühmas kuulutati välja neli laureaati: Klaasraam, Puitraam, Hõberaam ja Kuldraam. Laureaatidest on pikemalt juttu eelpool viidatud uudislugudes ning neil siinkohal pikemalt ei peatu.

Kõikide osalejate turniiri ajal valminud tööd rändavad kogu järgneva aasta üleriigilisel näitusel ühest paigast teise. Omanikeni jõuavad need 2020 a kevadel.

Peale autasustamist toimus suures saalis Psühhobussi teadusteatri etendus “Kunsti psühholoogilised saladused.” Etenduses uuriti järgmisi küsimusi: Kui palju on kunstis teadust? Kuidas on seotud kunst ja psühholoogia? Milliseid trikke meie mõistus meile mängib? Kuidas töötavad optilised illusioonid?…

Nagu lubatud, käisime tüdrukutega veel Valges saalis nukunäitust vaatamas. Minu jaoks oli see suur elamus – tõdesin kui palju aega ja hoolt väikesed asjad võtavad. See taipamine jõudis kohale kuidagi senisest kordades sügavamal tasandil….

Päev oli sisutihe, kogemuslik ja meeleolukas meile kõigile.

Paar päeva hiljem küsisin tüdrukutelt tagasisidet.

Tänan siinkohal Arlit meeldiva koostöö eest ja toon tema lühikokkuvõtte:

Tänu kunstiturniiril osalemisele mõistsin, et parim asi elus võib olla ükskõik mis, peaasi, et see meid õnnelikuks teeb.
Kuna lõuendile maalimise kogemust on vähe, siis märkasin, et värvi kulub paberiga võrreldes väga palju. Lõuend lihtsalt tõmbab selle kõik endasse. Lõuend ei hakka lainetama, nagu paberiga võib mõnikord juhtuda.
Kunstitööde kaitsmist vaadates-kuulates taipasin ühtäkki, et iga inimese parim asi siin elus on ainulaadne – seda nii pildil kui mõtteis.
Psühhobussi etendus oli ülesehituselt huvitav, kuid avastasin, et mul on juba kõik need teadmised sisuliselt olemas, millest seal räägiti. Välja arvatud see, et kõiki kunstnikke ma nii hästi ei tunne ega tea, mis neid eristab.
Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi Valges saalis nukunäitusel käies tuli tõdeda, kui teed seda mida armastad, siis on kõik võimalik! Sel moel sa võid teha midagi võimatut, midagi hämmastavcat või midagi ilusat.
Kunstiturniir oli tervikuna supersündmus. See oli parim koht kus viibida, sest seal sa kogesid, kuidas sind austati ning sinuga arvestati. Seal sa said tegeleda sellega, mida armastad ja sulle anti isegi töövahendid, milliseid sa ise igapäev naljalt ei kasuta.
Võimaluse korral osaleksin uuesti!
—————–
Lisaväärtus, mille mina kaasa tõin, lisaks emotsioonidele ja praktilistele oskustele, oli veel tõdemus, et meie väike kool teeb ka suuri asju! Olles aastaid sõrmepidi Järvamaa põhikoolide teaduskonverentsiga seotud, on närinud ikka väike kahtluseuss: “Kas on ikka õige seda sündmust maakondlikuks teaduskonverentsiks pidada?” On! Kui üleriigiline kunstifestival on ca 60 osalejaga, siis miks meie konverents 70-120 osalejaga ei peaks maakondlikku tiitlit väärima!!! Hea oli seda kinnitust saada.
Rõõmsaid taipamisi soovides
Kaidi-Ly Välb
Peetri kooli kunstiõpetaja