Teadmistemängu info

Jevdokiapäev – 1.märts

Vähetuntud tähtpäev. Tähistatakse peamiselt Setomaal. Jevdokia elas teise sajandi paiku Heliopolises. Imeilus naine rikastus armukeste abil. Ühel päeval kuulis ta naabermajas peatuva munk Germanose jutlust viimsest kohtupäevast ja kutsus ta enda poole sellest lähemalt vestlema. Jutuajamise lõpetuseks palus munk naisel nädal aega üksinduses palvetada, et ta saaks ilmutuse. Naine toimis nõuande järgi ja lasi end Germanosel ristida kohe pärast ilmutuse saamist. Kolmekümneaastasena ehitas ta Baalbecki linna lähedale kloostri ja kulutas kogu oma varanduse heategevuseks.

Naistepäev – 8.märts

Naistepäev on erakordselt kummalise saatusega päev, mida riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana pühitseti peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Eestis kandus naistepäevale üle emadepäev, nii et lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi. 1960.-1980. aastatel saadeti naistepäeval massiliselt tervitus- ja õnnitluskaarte. Vabariigi taasiseseisvumise algul suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks – taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta.

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise alguse kohta pole päris täit selgust. Seda on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Täiesti juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus tookord 129 naist. 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. 1910. aastal Kopenhaagenis võeti otsus vastu ja juba 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, mõni aasta hiljem ka Venemaal.

Naistepäev ÜRO tähtpäevade nimistus. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest.

Tsirgupäev – 9.märts

Rahvakalendris on see tõeline lindude päev. Öeldi, et soojal maal pöörab nelikümmend lindu suu suve poole ja pea päeva (päikese) poole, alustades rändamist meie poole. Küpsetatakse paistekakud, millest osa viiakse lindudele puuriidale või kõrgemale kohale, osa süüakse ise, osa antakse karjalaskepäeval ja künnipäeval kündjale, karjusele ja karjale. Loitsude ja maagiliste toimingutega peletatakse linde kogu suveks viljast ja marjadest eemale.

Maagilisi võtteid tarvitati ka kanade munema panemiseks, eeskätt, et nad munadepühadeks palju muneksid. Neile anti süüa ja “viheldi” seejuures vitsakese, ahjuluua või vööotsaga, öeldes: “Loo mune! Loo mune!”

Tänapäeval korraldatakse sel päeval paiguti koolides lindudepäevi, mille käigus pannakse üles pesakaste.

Kui sel päeval on ilm külm, on külma veel 40 päeva.

Emakeelepäev  – 14.märts

Eesti keele ja kultuuri päeva hakati esimese eesti luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval tähistama 1996. aastal. Selle päeva tähistamise mõtte algataja oli Sondas elav kooliõpetaja ja keelemees Meinhard Laks. 1999. aastal kuulutati emakeelepäev riiklikuks pühaks. Petersoni sünniaastapäeval tähistatakse emakeelepäeva seetõttu, et ta oli esimene maakeelne luuletaja, kes uskus, et eesti keelse kirjasõna levikusse ning meie keele jõusse.

Patrikupäev – 17.märts

Püha Patricku päeva on eestlased hakanud tähistama 1980. aastatel linnades iiri muusika ja kultuuri populaarseks muutumisega. Päeva tähistatakse muusika kuulamise ja õllejoomisega, eelistatud on Iirimaa õlled. Õnn ootab ees neid, kes kannavad ristikheinalehe kujutisega märke ja rohelist värvi rõivaid – siis pole kaaskodanikel õigust neid näpistada.

Algselt ei tähistatud Iirimaalgi patrikupäeva suurte pidustustega, vaid paraadide ja karnevalide tava sai alguse Ameerikast, sinna rännanud iirlaste eestvedamisel. Esimene selline üritus peeti 1737. aastal Bostonis. Sealt kandus suurejoonelisem tähistamine tagasi Iirimaale, kus tänapäeval toimub Dublinis peaparaad, süüakse suppi, kantakse ristikut nööpaugus või mütsil ja pühitsetakse rohelist värvi.

Käärdipäev ehk ussiliikumise päev – 17.märts

Sel päevcal ei tohtinud külvata, pesu pesta ega pead kammida.

Arvati, et sel päeval keerab karu end käpuli, putukatel ja ussidel tuleb elu sisse, siga hakkab end ise toitma.

Põhja-Lätis ja liivlastel on see olnud populaarne päev. Peletatakse eemale putukaid, usse, hunte ja karusid. Liiguvad ringi käädrisandid, kes kontrollivad laste lugemisoskust. Neil on kaasas suured käärid, millega nad ähvardavad laiskadel lastel ja kehvadel lugejatel kõhu lõhki lõigata ja soolikad välja võtta või hoopis keele ära lõigata ja tagumiku külge õmmelda. See oli ka eestlastel 19. sajandil tuntud lastehirmutamisviis. Meil pidi aga rätsepa asemel kiriku- või kooliõpetaja olema see, kes hirmsasti karistab ja keele tagumikule õmbleb.

 

Paastumaarjapäev – 25.märts

See on üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha.

Naistepühasid on talvises ja kevadises rahvakalendris mitmeid. Naistetöid siis ei tehtud, neist paljude suhtes kehtisid töökeelud, mille rikkumine oleks tinginud ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ja tööde jätku kadumist. Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid.

Külla minnes tuli puna kaasa võtta.

19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.

Metsiku (õlest mees- või naisnukk, mõnedel teadetel tehti see eri aastail erinevast soost) metsa viimine on üks olulisemaid vanu tavasid, mis pikemalt säilis Läänemaal ja oli seotud rohkem vastlapäeva ja jõulude lõppu tähistavate pühadega. Sel puhul valmistati salaja õlenukk, mis viidi piduliku protsessiooniga metsa või vähemalt oma küla piiridest välja. 20. sajandi lõpukümnendeil oli sellel oma naljatlev funktsioon mitmesuguste seltside ja kogukondade üritustel.

Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.

Kapsamaagia. Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.

Naljapäev – 1.aprill

Naljapäev juurdus Eestis lõplikult 20. sajandil, kui aprillikaartide saatmine ja ninapidivedamised muutusid selle päevaga kokkukuuluvaks. Üsna kiiresti hakkasid levima ja muutusid populaarseks naljakaardid kirjaga ‘Aprill! Aprill! Aprill!’, mida saadeti sõpradele ja sugulastele. 1950. aastatel ja hiljem asendasid poekaarte fotograafide poolt ümberpildistatud vanad kaardid, kuid neid joonistati ka ise. Aprillinaljad olid eriti populaarsed laste hulgas, kes tegid aprilli eakaaslastele, vanematele ja õpetajatele. Üsna populaarseks muutusid 20. sajandil meedianaljad – valeteated ja -uudised ajalehtedes, raadios, TVs. Parim nali oli teadagi see, mis pani kergeusklikud tões ja vaimus tegutsema. Eestis tehakse aprillinalja 1. aprillil ja harvemini ka viimasel aprillipäeval. Kes muul ajal aprilli teeb, seda on õigus kutsuda ‘aprillisiga viie põrsaga’ ja muul viisil.

 

Karjalaskepäev – 1.aprill

Lugunädalate järgi loendades langes karjalaskepäev aprill algusesse, kuid juba 19. sajandi lõpul oli jüripäev sellest tükk maad olulisem. Kuna karjalaskmise juures oli eriti oluline soodsa päeva valimine, siis võidi karja väljalaskmist nihutada halvalt nädalapäevalt paremale. Paiguti on väidetud, et kui see ei olnud reede või esmaspäev, lasti kari korrakski välja, isegi siis, kui polnud sobiv karjatamisilm. Erinevalt 20. sajandist oli varem üsna oluline võimalikult vara karjatama hakata, sest toiduvarud lõppesid kevadeks otsa ja lisa polnud harilikult kusagilt võtta, sest hakkama tuli saada omavarutud söödaga.

Peamised tegevused olid sel päeval seotud ennetava maagiaga, et tagada karja tervis, loomade kojutulek ja sigimine. Tõrjuti eemale hunte ja muid ohtusid.

Tehti (tõrvaga) ristimärke loomadele otsaette, suitsutati neid nõiakolla ja muude ainetega, loeti nõidussõnu. Kanamuna pandi laudaläve alla või karjatee peale või visati üle karja – kui see puruneb, on karta karjakahju. Ka visati muna üle karja. Läve alla pandi mõni raudese, et loomade jalad oleksid tugevad.

Olulised riitused olid seotud karjasega: toimus tema rituaalne kastmine – karjasele kallati vett kaela, seejärel anti talle keedetud muna ja karjasekakk.

Majja toodi karjavits, mis oli vanasti ülimalt oluline maagilise mõjuga ese. Karjavits pidi olema sirge (muidu jooksevad loomad laiali), see tuli valmistada eelmisel päeval ja oluline oli puu valik (pihlakat näiteks ei tohtinud kasutada, sest selle löök pani loomad kuivama). Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse, kus seda tuli säilitada karjatamisperioodi lõpuni.

Künnipäev – 14.aprill

Künnipäevaks pidid kõik põllutööriistad korras ja seatud olema, sellest päevast algasid põllutööd. Esimest kündjat kasteti nagu karjastki. Hüvituseks anti märjale kündjale keedetud mune ja seasaba. Levinud oli komme, et künnipäeval tõsteti-katsuti kõik põllutööriistad läbi, et töö edeneks ja töötegija unine ei oleks. Maagilised tegevused olid suunatud viljakuse saavutamisele: viidi koorem sõnnikut põllule, künti esimene vagu.

Tõusta tuli võimalikult vara.

2004. aastal hakati sel päeval tähistama õues õppimise päeva. Koolides soovitatakse vähemalt ükski tund õues pidada. Lähtutakse vanast künnipäevakombestikust: see oli päev, kus tuli põllule minna ja kas või lumme vähemalt üks vagu ära künda. Igatahes tuli tingimata toast välja põllule minna ja midagi väga olulist teha.

Jüripäev – 23.aprill

Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle.

Oma mitmekesisuses oli see suuremaid ja olulisemaid aastaringi pühi veel 20. sajandi alguse rahvakalendris. Võimsalt on ta endasse sulatanud lähedaste tähtpäevade kombestikku ja uskumusi (künni- ja karjalaskepäev). Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tingimata tehti jürituld.

Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi.

Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.

Jüripäeval peeti mitmel pool naiste- ja meestepühi.

Kirde-Eestis säilis 20. sajandi alguskümnenditeni eriline naistepüha ehk lüpsikute turrutamine. Abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale. Peo huvitavamaid osi oli suures puutünnis võitegemise jäljendamine: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. Üldiselt oli pidu omalaadne vastuvõtu- ja liitmisriitus, sest sinna kutsuti eelmisel aastal abiellunud noorikud. Uustulnukad pidid tihtilugu teistele joogi välja tegema. Peotoidud varuti varem ja toodi ühiselt kohale. Kimbutati mehi, kes sattusid kogemata peopaika.

Kirde-Eestis oli jüripäev ühtaegu meestepüha, mille peamiseks sihiks oli karjase ametisse pühitsemine. Tegemist oli sealkandis omal ajal ülimalt tähtsa isikuga – küla poolt valitud vanema kogemustega mehega. Ida-Eestis palgati karjane terve küla ühiskarja jaoks. Pärimusest on teada kehutavaid lugusid nõidkarjustest ja nendevahelistest tülidest. Igatahes pidi ta oskama karja-, ussi- ja hundisõnu, samuti muid maagilisi kunste.

Keelatud oli külaskäimine. Et oli tegemist kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis – nagu sellistel päevadel ikka – olid külaskäigud välistatud ja neist peljati otsest kahju. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid selleks võimaluse, samuti nagu võõrastega rääkimine, sõnaline kontakt.

Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul.

Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti – muidu tulevad maod koju.

Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele.

Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine – see meelitaks pikset ligi.

Tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna.

19. sajandil tehti tihti tuld juba enne jüripäeva, mis tähendas ühtaegu hundi silmade põletamist. Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu.

Oluline oli peletada eemale metsloomad, vältida karja kadumist, tagada neile tervis ja hoida kari koos. Metsloomi peletati lõkke ja mitmete maagiliste kommetega nagu aiateivaste jm esemete kokku sidumisega (nende lõuad jäävad suletuks); ka lüpsti sümboolselt aiateibaid ja loeti seda tehes piimaloitse.

Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Ülepea oli esimene karjavits oluline maagiline ese, millega tuli ettevaatlikult toimida, sellega ei võinud asjatult loomi lüüa jne.

Maagilistest nõiakommetest oli tuntud näiteks varahommikune karja jälgede pööramine kodu poole ja leitud hundijälgede pööramine metsa suunas. Selle maagilise teoga mõjutati mõlemaid soovitud suunas liikuma.

Laudaläve alla asetati mõni raudese, et loomade jalad ja nad ise püsiksid terved ja et nad oleksid kiskjate eest kaitstud. Läve alla või karjateele asetati veel mõnel pool muna, seda on koguni üle karja visatud. Muna katkiminek ennustas karjakahju.

Oluline oli ümber karja käimine (ehk karja piiramine), et see püsiks suvel koos.

Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja. Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine – sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima.

Alustati põllutöid – veeti põllule esimene sõnnikukoorem, künti esimene vagu, vaadati üle oras. Kui seda polnud muidugi juba mõnel varasemal pühal tehtud. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud.

Kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale.

Volbripäev ehk maipüha – 1.mai

Volbripäeva tähistamine volbrilaupäeval ehk 30. aprillil on linnades ja asulates tänapäeval saanud hoo sisse, alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha. Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on ajast aega tugevasti muutunud. Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni. Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu “kunste” valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal. Päris uuel ajal liiguvad volbrilaupäeval igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad ringi. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.

KOHTUME JUBA 30.MAIL KELL 11. KOOLIMAJA FUAJEES. PLIIATS KAASA!